Maarja istus vaikselt oma palatis, heites pilgu läbi akna parki, kus puud olid kuldsetes ja punastes toonides.

Maarja sat quietly in her ward, glancing through the window at the park where the trees were in golden and red hues.

Oli sügis ja Halloween oli lähenemas.

It was autumn, and Halloween was approaching.

Ta pidas mõttes arvestust päevade üle, mis olid jäänud sõprade tulekuni.

She mentally kept track of the days left until her friends' visit.

Maarja oli kaua kaalunud, kas kutsuda Tõnu ja Karinit end haiglasse vaatama.

Maarja had long deliberated whether to invite Tõnu and Karin to visit her in the hospital.

Lõpuks oli ta otsustanud riskida ja saatnud neile kutse.

Finally, she had decided to take the risk and had sent them an invitation.

Psühhiaatriaosakond, kus Maarja viibis, oli rahulik paik.

The psychiatric ward where Maarja stayed was a peaceful place.

Seinad olid pastelltoonides ja suurte akende kaudu paistis sisse sügise kuldne valgus.

The walls were in pastel shades, and through the large windows, the golden light of autumn shone in.

Ühises ruumis oli paar kõrvitsat, mis andsid märku lähenevast Halloweeni pidustustest.

In the common room, there were a few pumpkins, signaling the upcoming Halloween festivities.

Maarja istus ja ootas, tundes kerget närvilisust.

Maarja sat and waited, feeling slightly nervous.

Ta kartis, kuidas Tõnu ja Karin teda näevad ja mida nad arvavad.

She feared how Tõnu and Karin would see her and what they would think.

Lõpuks, kui Maarja kuulis samme koridoris, tõusis ta ja läks uksele vastu.

Finally, when Maarja heard footsteps in the corridor, she stood up and went to the door.

Tõnu ja Karin tulid sisse, täis soojust ja naeratusi.

Tõnu and Karin came in, full of warmth and smiles.

"Maarja!"

"Maarja!"

hüüdsid nad rõõmsalt, kallistades teda tugevalt.

they exclaimed joyfully, hugging her tightly.

Maarja tundis, kuidas pinge tema õlgadelt vaikselt ära libises.

Maarja felt the tension slowly slip away from her shoulders.

Koos istusid nad diivanil, rääkides vanadest aegadest.

Together, they sat on the sofa, talking about the old days.

Maarja mäletas, kuidas nad igal Halloweenil korraldasid lõbusaid pidusid, riietusid kostüümidesse ja kogusid maiustusi.

Maarja remembered how they used to throw fun parties every Halloween, dressed up in costumes, and collected sweets.

Nüüd oli see kõik nii kauge mälestus, kuid ometi nii armas.

Now it was all such a distant memory, yet so sweet.

"Maarja," ütles Karin järsku, vaadates sõbrannat hoolitsevalt, "me oleme sinuga.

"Maarja," said Karin suddenly, looking at her friend with care, "we are with you.

Ükskõik, kus sa ka ei oleks.

No matter where you are.

Sa oled ikka meie Maarja."

You are still our Maarja."

Tõnu noogutas.

Tõnu nodded.

"Jah, ära muretse.

"Yes, don't worry.

Me ei hooli sellest, kus sa praegu oled.

We don't care where you are right now.

Me oleme alati sinu sõbrad."

We will always be your friends."

Maarja tundis pisaraid silma tõusmas, kuid seekord olid need kergendusest.

Maarja felt tears rising to her eyes, but this time they were from relief.

"Aitäh," sosistas ta.

"Thank you," she whispered.

"See tähendab nii palju."

"That means so much."

Nad rääkisid edasi, naeratasid ja meenutasid lõbusaid seiklusi.

They continued talking, smiling, and reminiscing about fun adventures.

Maarja mõistis, et tõelised sõbrad hindavad teda sellisena, nagu ta on, mitte selle järgi, mida ta on saavutanud või kus ta praegu viibib.

Maarja realized that true friends appreciate her for who she is, not for what she has achieved or where she is currently.

Päeva lõpuks, kui Karin ja Tõnu lahkusid, tundis Maarja südames rahu.

By the end of the day, when Karin and Tõnu left, Maarja felt peace in her heart.

Ta teadis, et tal on sõbrad, kes teda kunagi ei hülga.

She knew she had friends who would never abandon her.

Ja see teadmine tõi talle uue lootuse, uue jõu oma rännakus.

And that knowledge gave her new hope and new strength in her journey.

Sügislehed sillerdasid päikeses ja Maarja tundis, nagu ka tema süda säraks uuesti.

The autumn leaves shimmered in the sun, and Maarja felt as if her heart was shining anew.