Iga-aastane sügisperiood tähendas kohalike valimiste tulist aega ja seekord oli see Kaareli jaoks eriline.

The annual fall period meant a fiery time for local elections, and this time it was special for Kaarel.

Esimest korda elus, oodates närviliselt oma hääletusõigust kasutada, astus ta kogukonnakeskusesse.

For the first time in his life, nervously waiting to use his right to vote, he stepped into the community center.

Keskus oli tulvil inimesi.

The center was bustling with people.

Soojad, oranžid ja kollased kaunistused, mis seinale riputatud kõrvitsate ja lehtede kujul neid sisse juhatasid, meenutasid lähenevat Halloweeni ja tekitasid saginat.

Warm, orange, and yellow decorations, with pumpkins and leaves hanging on the walls, reminded them of the upcoming Halloween and created a buzz.

Kaarel piilus uudistavalt eemal asuvaid ridu.

Kaarel curiously peeked at the distant lines.

Inimesed olid kostüümides, vahel üsna koomilised ning see segas teda enamgi.

People were in costumes, sometimes quite comical, which confused him even more.

Maarika, tema sõber ja poliitikahuviline, oli rääkinud, kui tähtis on hääletada ja Kaarel ei tahtnud teda alt vedada.

Maarika, his friend and a politics enthusiast, had talked about how important it is to vote, and Kaarel didn't want to let her down.

Ta otsustas astuda lähimasse järjekorda.

He decided to step into the nearest line.

Inimesed seal olid meeldivad ja naeratasid, nii et Kaarel arvas olevat õigel teel.

The people there were pleasant and smiling, so Kaarel believed he was on the right path.

Järjekord liikus aeglaselt edasi ja hoolimata natuke närvilisest ootamisest, tundis Kaarel suurt motivatsiooni jääda paigale.

The line moved slowly, and despite the slightly nervous waiting, Kaarel felt a great motivation to stay put.

Kuid kui ta lõpuks vastas seisvale tüdrukule oma kutsekaarti näitas, ulatati talle hoopis kõrvitsakujuline kook.

But when he finally showed his invitation card to the girl standing opposite him, he was handed a pumpkin-shaped cake instead.

Kaarel oli hämmingus.

Kaarel was bewildered.

"Mis see on?

"What is this?

Kus on minu hääletussedel?"

Where is my ballot?"

mõtles ta.

he thought.

Siis tabas teda arusaamine – ta oli möödunud pooltundi oodanud pühapäevakookide müügijärjekorras!

Then it hit him—he had spent half an hour waiting in line for Sunday cakes!

Kell hakkas juba hilja peale tiksuma ja hirm, et ta ei jõua enam hääletama, surus teda kiirustama.

The clock was ticking late, and the fear of not making it to vote pushed him to hurry.

Kaarel pani koogi ruttu taskusse ja pani jooksu, aimates, kuhu tegelik valimisjärjekord võiks jääda.

Kaarel quickly stuffed the cake into his pocket and ran, guessing where the actual voting line might be.

Tema süda peksles kiiresti.

His heart raced fast.

Kombates läbi dekoratsioonide ja ümberkaudsete inimeste, leidis ta viimaks õige koha.

Maneuvering through the decorations and surrounding people, he finally found the right place.

Jõudes viimase hääletaja ette enne valimisjaoskonna sulgemist, tundis ta end imekombel kergendatuna.

Reaching the last voter before the polling station closed, he miraculously felt relieved.

Kui hääletusprotseduur oli lõpuks tehtud, astus ta tagasi saali, kus Maarika naerulsui teda ootas.

When the voting procedure was finally done, he stepped back into the hall where Maarika was waiting for him with a big smile.

"Ma sain selle," ütles Kaarel, tõstes oma kooki võidukalt.

"I got this," said Kaarel, triumphantly raising his cake.

Maarika, kuuldes tema kogemustest, naerus naerdes.

Hearing about his experiences, Maarika laughed aloud.

"Noh, vähemalt teed sa asjad kohaselt looviselt!"

"Well, at least you do things with creativity!"

naljatas Maarika.

joked Maarika.

Nad jalutasid koos koju, naeratades ja arutades maailma parandamise võimalusi.

They walked home together, smiling and discussing possibilities to improve the world.

Selle päeva lõpuks tundis Kaarel, et tema hääleandmine ei olnud lihtsalt kohustus, vaid tõeline rõõm.

By the end of the day, Kaarel felt that casting his vote was not just a duty but a real joy.

Samuti õppis ta, et vigu ei tohiks karta, sest need võivad tuua kaasa ootamatut naeru ja lugusid, mida jagada.

He also learned that mistakes shouldn't be feared, as they can bring unexpected laughter and stories to share.