
Unveiling Tallinn's Secrets: A Fortress of Forgotten History
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Unveiling Tallinn's Secrets: A Fortress of Forgotten History
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Tallinna sügis oli jõudnud kindlusesse.
Autumn in Tallinn had reached the fortress.
Oranžikaspunased lehed sahisesid kiviste seinte vahel, tuul vihises läbi praeguste turvaliste, kuid vanasti nii ohtlike koridoride.
The orange-red leaves rustled between the stone walls, the wind whistled through the currently safe, but once so dangerous corridors.
Maarja, silmad säramas entusiasmist, seisis kindluse hoovis.
Maarja, her eyes shining with enthusiasm, stood in the courtyard of the fortress.
Oli surnuaastapäev, päev, mil mälestati lahkunuid.
It was the anniversary of the dead, a day to commemorate those who had passed.
Kuid Maarja tuli siia mitte ainult traditsiooni pärast.
But Maarja came here not just because of tradition.
Täna oli ajaloolise taaslavastusürituse kõrgeim päev.
Today was the highlight of the historical reenactment event.
Ta soovis midagi enamat — tõestada oma teaduslikke teooriaid.
She wanted something more—to prove her scientific theories.
Kaarel astus hoovi kõheldes.
Kaarel stepped into the courtyard hesitantly.
"Tere, Maarja," ütles ta ettevaatlikult.
"Hello, Maarja," he said cautiously.
"Ma kuulsin, et midagi kummalist juhtus lukustatud toas."
"I heard something strange happened in the locked room."
Maarja naeratas kavalalt.
Maarja smiled slyly.
"Täpselt.
"Exactly.
Kõik räägivad sellest, kuid keegi ei tea, kuidas sinna sisse pääseda."
Everyone is talking about it, but no one knows how to get inside."
Maarja teadis, et Kaarel, kuigi kogenematu, omas teravat pilku, ja nii otsustas ta saladuskatte all kaasata teda uurimisse.
Maarja knew that Kaarel, although inexperienced, had a keen eye, and so she decided to secretly involve him in the investigation.
Koos vaatasid nad üle uputuse tõttu vett tilkuvaid seinu.
Together they surveyed the water-dripping walls due to flooding.
Marja seletas vaikselt: "Minu teooria kohaselt pidi siin olema salakäik.
Maarja explained quietly, "According to my theory, there must have been a secret passage here.
Vanadel kaartidel on midagi, kuid täpselt, mis see on, ma veel ei tea."
There's something on the old maps, but exactly what it is, I don't yet know."
Kaarel sirutas käe ja puudutas seina.
Kaarel reached out and touched the wall.
Seal oli tunda ebatasasusi, mis ei olnud tavalised.
There were irregularities that were not usual.
Nad jätkasid otsimist kuni lõpuks leidsid meetrise prao, mis näis liikuvat.
They continued searching until they finally found a meter-long crack that seemed to move.
Maarja ja Kaarel ühendasid jõud, et lükata lahti peidetud ukse.
Maarja and Kaarel combined their strength to push open the hidden door.
Hingetu pimedus terendas neile vastu, kuid seiklus kutsub!
Breathless darkness loomed before them, but adventure calls!
Nad sisenesid valguse loojuvate kiirte saatel.
They entered accompanied by the setting rays of light.
Koridor viis neid väikesesse ruumi, kus seisis vana kapp.
The corridor led them to a small room where an old cupboard stood.
Maarja avas kapiukse, mille sees lebas tolmunud ajaraamat.
Maarja opened the cupboard door, inside of which lay a dusty chronicle.
"See... see on see, mida vajame," sosistas Maarja kerge uskumatusega hääles.
"This... this is what we need," Maarja whispered with slight disbelief in her voice.
"Mu teooriad kinnituvad."
"My theories are confirmed."
Raamatu lehed pakkusid tõendeid, mis sidusid Maarja arusaamad kindluse ajaloo peidetud rikkustega.
The pages of the book offered evidence that linked Maarja's insights with the hidden riches of the fortress's history.
Kunagi unustatud kohaliku rüütli päevik, mis osutuski Maarja eelduseks õigest.
Once forgotten, a local knight's diary, which turned out to be exactly what Maarja had assumed.
Kaarel oli hämmastunud leidudest ja entusiast, avas iga lehe uue huviga.
Kaarel was amazed by the discoveries and enthusiastically opened each page with new interest.
Maarja hingas sügavalt.
Maarja took a deep breath.
Tal oli lõpuks tõestus.
She finally had proof.
Nüüd ei saanud keegi tema teadust mõnitada.
No one could mock her science now.
Ta oli teinud seda.
She had done it.
Ja Kaarel - tema naeratus oli nagu kindlusvahu.
And Kaarel—his smile was like the ramparts' glow.
Ta avastas endas uue ajaloolise uudishimu, mis kasvas Maarja kõrval uurides.
He discovered a new historical curiosity within himself that grew alongside Maarja as they explored.
Kui nad kindluse hoovile tagasi jõudsid, vaatas Maarja tähistaevasse.
When they returned to the fortress courtyard, Maarja looked up at the starry sky.
Tänu Kaarlile ja nende avastusele leidis ta vastuse keset sügise kullakarva Tallinnat.
Thanks to Kaarel and their discovery, she found the answer amidst Tallinn's autumnal golden hues.
Temast saanud kindlam ja koostöö võimekam ajaloolane.
She had become a more confident and collaborative historian.
Kaarel, kes omakorda avas oma südame, tundis end esmakordselt ajaloo päriselt osana.
Kaarel, who in turn opened his heart, felt for the first time truly part of history.
Nad naeratasid teineteisele, teadmises, et avastus jääks nendega alati.
They smiled at each other, knowing that the discovery would always stay with them.
Kindlus, hiilgav ja salapärane, sosistas nende tee poole.
The fortress, magnificent and mysterious, whispered along their path.