Lumikellad helendasid sinava kuuvalguses, kui Karin, Tiina ja Juhan jõudsid Lahemaa rahvusparki.

The snowdrops glowed in the bluish moonlight as Karin, Tiina, and Juhan arrived at Lahemaa National Park.

See oli nende lapsepõlve mängumaa, kus isa ehitas neile väikseid lumemaju ja ema valmistas sooja kakaod.

It was their childhood playground, where their father built little snow houses for them, and their mother made hot cocoa.

Talv oli käes, lumi kattis maad nagu pehme tekk ja kuuskede oksad olid rasket valget puserit täis.

Winter had arrived, snow covered the ground like a soft blanket, and the branches of the spruces were full of heavy white powder.

Karin vaatas ringi mureliku pilguga.

Karin looked around with a worried expression.

Ta soovis, et see jõul oleks täiuslik.

She wished for this Christmas to be perfect.

Viimasel ajal oli perekonnas pingeid, arusaamatusi ja Karin loodab, et seekordne koosviibimine toob neid taas lähemale.

Recently, there had been tensions and misunderstandings in the family, and Karin hoped that this gathering would bring them closer again.

Tiina nihutas kaelarätiku paremini ümber oma kaela.

Tiina adjusted her scarf more snugly around her neck.

„Mida me teeme, kui lumi hakkab veelgi rohkem sadama?

"What will we do if it starts snowing even more?"

“ küsis ta kergelt.

she asked lightly.

Tal oli külm, aga ka elevust, et lõpuks kõik koos midagi trotslikku ette võtta.

She felt cold but also excited to finally do something daring together.

„Me peame hakkama kohe tegutsema,“ otsustas Karin.

"We have to start acting right away," Karin decided.

„Tiina, aidake mul puud kuuri tuua.

"Tiina, help me bring wood to the shed."

” Kuid Tiina oli juba lumega mängima hakanud.

But Tiina had already started playing in the snow.

Karin ohkas, kuid ei öelnud midagi.

Karin sighed but said nothing.

Juhan vaatas nende poole vaikides, kaameraga hetke jäädvustades.

Juhan watched them silently, capturing the moment with his camera.

„Juhan, kas sul on mõtteid, mida me koos teha võiksime?

"Juhan, do you have any ideas on what we could do together?"

“ küsis Karin lõpuks.

Karin asked finally.

Juhan põrutas õlgu, kuid siis naeratas.

Juhan shrugged his shoulders but then smiled.

„Miks mitte korraldada lumeskulptuuride võistlus?

"Why not organize a snow sculpture contest?

Igaüks võiks teha midagi erinevat.

Everyone could make something different."

“Tiina kuulis seda ja hõikas: „Mina teen lumekoera!

Tiina heard it and called out: "I'm making a snow dog!

Ja me võime ka süüa teha – aga väljaspool, lõkke ääres!

And we can cook, too – but outside, by the campfire!"

“Läbi naeru ja hõikete hakkasid nad tööle.

Through laughter and shouts, they began to work.

Juhan ja Tiina kandsid jeertuules kuuseoksi, Karin ette valmistas sooja jooki ja suupisteid.

Juhan and Tiina carried spruce branches in the cold wind, while Karin prepared warm drinks and snacks.

Õhtu edenedes muutusid nad üha enam meeskonnaks.

As the evening progressed, they increasingly became a team.

Äkitselt tõusis tugev torm.

Suddenly, a strong storm arose.

Lumi sadas tihedalt, tuues mängu mõnusa ekstreemsuse.

The snow fell densely, adding an enjoyable extremity to the plan.

Kolmik kogus kiiresti kuivad oksad kokku ja süütas lõkke, mis helendas erekades toonides.

The trio quickly gathered dry branches and lit a campfire that glowed in bright colors.

Lõkke jõul sai igaüks võimaluse näidata oma panust.

By the force of the campfire, everyone got a chance to show their contribution.

Juhan tõi esile oma kunstilised anded, muutes lumetüki hirveks.

Juhan highlighted his artistic talents, turning a piece of snow into a deer.

Tiina püüdis tormamisel üles toidu valmistamist ja Karin sai lahti oma kartustest – lasi lõpuks teistel ka juhtida.

Tiina tried to prepare food despite the storm, and Karin overcame her fears—finally allowing others to lead as well.

Lõpuks kogunesid nad kõik pingi ümber, kuuma kakaokruusides ja valgustav leek soojendas.

Eventually, they all gathered around a bench, with mugs of hot cocoa, and a warming flame lit up the scene.

Nad tundsid, kuidas pinge oli kadumas.

They felt how the tension was disappearing.

„Tiina, sa oled alati nii loominguline,“ lausus Karin pisaraid varjates.

"Tiina, you're always so creative," Karin said, hiding her tears.

Tiina vaatas teda üllatunult.

Tiina looked at her in surprise.

„Juhan, tänan sind, et sa meie erinevad oskused ühendada aitasid.

"Juhan, thank you for helping to unite our different skills."

“Juhan naeratas vargsi.

Juhan smiled furtively.

„Ma arvan, et me kõik oleme mingil moel peasüüdased, et see õhtu sai nii hea.

"I think we're all somehow responsible for making this evening so great."

“Jõuluöö lõppes rahulikkuses, vaikuses, samasuguses kui see algas.

The Christmas night ended in calmness and silence, just as it had begun.

Perekond leidis taasühenduse oma eripärade kaudu, mõistes, et koos olles suudavad nad üle saada igast tormist.

The family found reconnection through their individuality, realizing that together, they could overcome any storm.

Ja nii, lumetorm vaikis ära, jättes maha helkiva maailma täis rahu ja armastust.

And so, the snowstorm quieted down, leaving behind a glistening world full of peace and love.