Karge talvetuul puhus üle lumise Pühajärve ranna, kui Rasmus ja Kertu alustasid oma jalutuskäiku.

The crisp winter wind blew across the snowy shores of Pühajärve as Rasmus and Kertu began their walk.

Järve pind sätendas rahulikult kuupaistes, nagu oleks see kutsunud kaasa mõtisklema ja unistama.

The surface of the lake glimmered calmly in the moonlight as if inviting one to ponder and dream.

See oli jõulude eelõhtu, aeg, mil õhk oli täis ootust ja soojust.

It was the night before Christmas, a time when the air was full of anticipation and warmth.

Kuid Rasmuse südames valitses rahutus.

Yet, in Rasmus's heart, there was unrest.

"Ma mõtlen ikka sellele," alustas Rasmus vaikselt, kui nad mööda jääd kõndisid.

"I'm still thinking about it," started Rasmus quietly as they walked across the ice.

"Kas ma peaksin lõpuks minema?

"Should I finally go?

Euroopas on nii palju võimalusi.

There are so many opportunities in Europe.

Aga iga kord, kui mõtlen, tunnen, et pean siia jääma, siia oma pere ja sõprade juurde."

But every time I think about it, I feel I need to stay here with my family and friends."

Kertu naeratas mõistvalt, kuulates oma lapsepõlvesõpra.

Kertu smiled understandingly, listening to her childhood friend.

"Ma tean, see on keeruline.

"I know, it's complicated.

Eriti nüüd, kui on jõuluaeg ja kõik tundub kodus nii tähtis."

Especially now, when it's Christmas time and everything seems so important at home."

Nad jõudsid järve selgemale alale, kuhu kuuvalgus langes säravalt jääle.

They reached a clearer area of the lake where the moonlight fell brightly on the ice.

Rasmus seisis ja vaatas üles, nagu otsiks tähendust sellelt valguselt.

Rasmus stood and looked up as if seeking meaning from that light.

Kertu võttis sügavalt hinge.

Kertu took a deep breath.

"Tead, kui ma kunagi mõtlesin oma oma pere äritegevusest lahkuda ja oma teed minna, oli mul sama tunne.

"You know, when I once thought about leaving my family's business and going my own way, I had the same feeling.

Mul oli hirm, et kaotan midagi väga kallist."

I was afraid of losing something very precious."

Ta vaatas Rasmust otsa.

She looked Rasmus in the eye.

"Aga vahel peab käest lahti laskma, et leida midagi uut.

"But sometimes you have to let go to find something new.

Ma olen õppinud, et kui saame oma unistusi järgida, jääme ikka nende juurde, kes meile tõeliselt olulised on."

I've learned that if we follow our dreams, we still stay close to those who are truly important to us."

Rasmus noogutas mõtlikult.

Rasmus nodded thoughtfully.

Tema süda tundis natuke kergendatust.

His heart felt a little relieved.

Võib-olla oli võimalik leida võimalus, kus ta ei peaks valima ühe üle teise.

Maybe it was possible to find a way where he didn't have to choose one over the other.

Võib-olla sai elu mõlemast maailmast parima.

Maybe life offered the best of both worlds.

Nad jätkasid vaikuses kõndimist, mõlemad oma mõtetes.

They continued walking in silence, each lost in their own thoughts.

Lumi krabises nende jalgade all ja külm õhk täitis muidu vaikse öö.

The snow crunched beneath their feet, and the cold air filled the otherwise quiet night.

"Ma arvan, et sa tead, mida pead tegema," ütles Kertu lõpuks pehme häälega, kui nad jõudsid tagasi rannale, kust nende teekond algas.

"I think you know what you need to do," said Kertu finally in a soft voice as they returned to the shore where their journey had begun.

"Jah," ütles Rasmus rahulikult.

"Yes," said Rasmus calmly.

"Ma arvan, et võin proovida, kuid mitte ära unustada, kust ma pärit olen."

"I think I can try, but not forget where I'm from."

Talvemuinasjutt ümber Pühajärve pakkus vaikset lohutust.

The winter fairy tale around Pühajärve offered quiet consolation.

Rasmus tundis ennast nüüd kindlamalt.

Rasmus now felt more confident.

Tema südames oli kindel teadmine, et kuhu ta ka ei läheks, kodu, pere ja sõbrad jäävad alati osaks temast.

In his heart, there was a sure knowledge that no matter where he went, home, family, and friends would always be a part of him.

Ja see teadmine andis talle rahu, mille üle ta tänulik oli just nendel jõuludel.

And that knowledge gave him peace, for which he was grateful, especially during this Christmas.