Taevas oli tumesinine ja rasked pilved kogunesid idast.

The sky was dark blue, and heavy clouds were gathering from the east.

Kermo seisis müraalseina ees ja keskendus oma tööle.

Kermo stood in front of the mural wall and focused on his work.

Ta oli juba mitu nädalat töötanud, et luua kuningliku peo jaoks maagiline maal.

He had been working for weeks to create a magical painting for the royal feast.

See pidi olema tema šedööver, tema võimalus särada maailma ees.

This was supposed to be his masterpiece, his chance to shine before the world.

Maarja, Kermo rivaal, jälgis kõrvalt.

Maarja, Kermo's rival, watched from the side.

Nad olid alati konkureerinud, kes on parem kunstnik.

They had always competed over who was the better artist.

Kuid täna pani Kermo uhkuse kõrvale.

But today, Kermo set aside his pride.

Ta teadis, et Maarja oli ka andekas ja võitmiseks vajab ta tema abi.

He knew that Maarja was also talented, and to win, he needed her help.

"Maarja, ma vajan sinu abi," ütles Kermo lõpuks.

"Maarja, I need your help," Kermo finally said.

Maarja vaatas teda üllatunult, kallutades pead natuke küljele.

Maarja looked at him in surprise, tilting her head slightly to the side.

"Palun.

"Please.

Tule ja aita mind."

Come and help me."

Taevas tumenes veelgi ja kerge tuulekohin muutus ohtlikuks tormiks.

The sky darkened further, and the gentle whisper of wind turned into a dangerous storm.

Maarja nõustus, sest ka tema teadis, kui tähtsad sellised hetked on.

Maarja agreed because she also understood how important such moments are.

Nad töötasid kiiresti ja kõvasti, tuul tuiskas liiva nende silmadesse, kuid nad ei andnud alla.

They worked quickly and hard, sand whipping into their eyes, but they did not give up.

Liiv keerles ümber nende, neid sekeselt ümbritses iidse Mesopotaamia elujõuline turumelu ja suursugusete tsikuraatide taust.

Sand swirled around them, the vibrant bustle of an ancient Mesopotamian market surrounded them amid the backdrop of majestic ziggurats.

Iidne linn virvendas läbi tormise silmapiiri, ja Kermo tundis äkki jõudu, mida ta polnud varem tundnud.

The ancient city shimmered through the stormy horizon, and Kermo suddenly felt a strength he had never felt before.

Maarja ja tema töötasid külg külje kõrval, ja nende käed liikusid harmooniliselt müüri peal.

Maarja and he worked side by side, their hands moving in harmony on the wall.

Torm hääbus täpselt selleks hetkeks, kui kuningas ja külalised kogunesid vaatama valminud teost.

The storm subsided exactly at the moment when the king and guests gathered to view the finished work.

Seinamaaling hõõgus elavalt, jutustades loo, mis jättis vaatajad sõnatuks.

The mural glowed vividly, telling a story that left the viewers speechless.

Kermo süda peksles uhkusest, kuid siis pöördus ta Maarja poole ja nad jagasid hetke vaikuses.

Kermo's heart pounded with pride, but then he turned to Maarja, and they shared a moment in silence.

Kuningas astus nende ette, silmad särasid heameelest.

The king stepped before them, eyes shining with delight.

"Teie töö on imetlusväärne.

"Your work is admirable.

Nüüd olete mõlemad meie palee au."

You are now both the honor of our palace."

Nii sai Kermo, mida ta soovis - tunnustust ja tulevikku, aga rohkemgi veel.

Thus, Kermo got what he wanted—recognition and a future, but more than that.

Ta õppis, et koostöö võimsus võib olla suurem kui üksiku kunstniku visioon.

He learned that the power of collaboration can be greater than the vision of a solitary artist.

Ta oli leidnud sõbra vanas rivaalis ja see sõprus muutis kõike.

He found a friend in an old rival, and that friendship changed everything.

Maarja ja Kermo lahkusid paleest, nende järel rahunenud torm ja uuenenud sõprus.

Maarja and Kermo left the palace, the calm storm and renewed friendship following them.

Süngus oli kadunud ja iidne linn tervitas taas päikesevalgust.

The gloom had vanished, and the ancient city was once again bathed in sunlight.