Piritale jõudes tundis Kert, kuidas külm tuul näpistab tema põski.

When Piritale arrived, Kert felt the cold wind pinch his cheeks.

Taevas oli hall ja tume, meri möirgas ja lained murdusid rannale rütmiliselt.

The sky was gray and dark, the sea roared, and the waves broke rhythmically on the shore.

Talle meeldis siin jalutada, eriti talvel.

He liked to walk here, especially in winter.

See oli tema viis päeva mõtetes läbi käia ja pead selgeks saada.

It was his way of going through the day’s thoughts and clearing his head.

Täna aga märkas Kert midagi veidrat.

Today, however, Kert noticed something strange.

Liival, kivide vahel, lebas vana kohver.

On the sand, between the rocks, lay an old suitcase.

See oli suur ja kulunud, lukustatud vana roostes luku taha.

It was large and worn, locked with an old rusty lock.

Kert kummardus ja uuris kohvrit lähemalt.

Kert bent down and examined the suitcase more closely.

Kes selle siia jättis? Miks just siin?

Who left it here? Why here?

Maarja ja Tiit saabusid mõne aja pärast.

Maarja and Tiit arrived after a while.

Nad olid Kerti sõbrad, kellega jagas palju seiklusi.

They were Kert’s friends with whom he shared many adventures.

"Vaata seda!" hüüdis Kert ja osutas kohvrile.

"Look at this!" Kert shouted and pointed at the suitcase.

"Kas te ei arva, et see on kummaline?"

"Don’t you think it’s strange?"

Maarja noogutas, silmad suureks muutunud.

Maarja nodded, her eyes wide.

"Me peame teada saama, mis seal sees on," ütles Tiit kindlalt.

"We have to find out what’s inside," Tiit said firmly.

Kert oli nendega nõus.

Kert agreed with them.

Ametivõimud ei tahtnud kohvriga tegeleda, pidades seda vähetähtsaks.

The authorities didn’t want to deal with the suitcase, considering it insignificant.

Kuid Kert tundis, et midagi on valesti.

But Kert felt that something was wrong.

Ja pealegi, torm oli tulemas.

Besides, a storm was coming.

Neil polnud palju aega.

They didn’t have much time.

Kolmekesi otsustasid nad tegutseda.

The three of them decided to take action.

Maarja leidis rannast jämeda oksa ja Tiit otsis üles enda noakoti.

Maarja found a thick stick on the beach and Tiit rummaged through his knife bag.

Üheskoos, vaheldumisi jõudu kasutades, said nad lõpuks luku lahti.

Together, taking turns using their strength, they finally got the lock open.

Kaan tõusis ja kohvri sisu oli kummaline.

The lid lifted, and the suitcase’s contents were strange.

Vanad fotod, tundmatu keeles kirjutatud kirjad, väike taskukell, mõned riideesemed.

Old photos, letters written in an unknown language, a small pocket watch, some clothing items.

Kert oli segaduses, siis aga nägi Maarja midagi.

Kert was confused, but then Maarja saw something.

"Vaata, see on sõnum!" ütles ta, osutades ühele vanale paberile.

"Look, it’s a message!" she said, pointing to an old piece of paper.

Seal oli kirjutatud: "Mõtle sügavamalt, vaata mööda pealispinnast."

It read: "Think deeper, look beyond the surface."

Kert hoidis sõnumit käes, see oli justkui mõistatus.

Kert held the message in his hands; it was like a riddle.

Pärast avamist mõtles Kert kaua järele.

After opening it, Kert thought for a long time.

Talle tundus, et keegi, keda ta arvas tundvat, võis olla palju sügavam kui pealtnäha paistis.

It seemed to him that someone he thought he knew might be much deeper than they appeared at first glance.

Võibolla see keegi oli jätnud jälje, mida näha vaid tähelepanelikul vaatamisel.

Maybe this someone had left a trace visible only with careful observation.

Ta vaatas Maarjat ja Tiitu ning mõistis, et inimesed on põhjatult keerulised ja täis üllatusi.

He looked at Maarja and Tiit and realized that people are endlessly complicated and full of surprises.

"Tänan teid," ütles Kert soojalt oma sõpradele.

"Thank you," Kert said warmly to his friends.

Nad naeratasid vastuseks.

They smiled in response.

Kolmekesi nad nüüd mõistsid, et igaühel on oma lugu, mis ootab avastamist.

The three of them now understood that everyone has a story waiting to be discovered.

Piritalt lahkudes tundis Kert, et ta maailm oli avardunud.

Leaving Piritalt, Kert felt that his world had expanded.

Kohvrisse peidetud sõnum oli viinud teda lähemale teiste südame sügavustele ja enda uute arusaamade juurde.

The message hidden in the suitcase had brought him closer to the depths of others’ hearts and to new understandings of himself.

Järgmine kord, kui ta randa jalutama läheb, vaatab ta kindlasti iga kivi ja lainet teise pilguga.

Next time he goes for a walk on the beach, he’ll certainly look at every stone and wave with a different perspective.