Talvine päev Tallinnas oli selge ja külm.

A winter day in Tallinn was clear and cold.

Päike paistis eredalt, kuigi see ei soojendanud jahedat linna.

The sun shone brightly, though it did not warm the chilly city.

Tallinnas, teadusmuuseumis, kajas külastajate elevus koridorides.

In Tallinn, at the science museum, the excitement of visitors echoed through the corridors.

Indrek jalutas vaikselt mööda ekspositsioone, esitades endale küsimusi elust, mida ta elas.

Indrek walked quietly past the exhibits, questioning the life he was living.

Ta tundis tihti, et eksib sama rada mööda, otsides vastuseid, mida ta kunagi ei leidnud.

He often felt like he was going down the same path, searching for answers he never found.

Indrek peatus hologrammi ees, mis demonstreeris ajas tagasi rändamist.

Indrek stopped in front of a hologram that demonstrated time travel.

"Kui ainult saaksin," mõtles ta.

"If only I could," he thought.

Siis kuulis ta tuttavat häält naerdes, hääl, mis tõi killukese minevikku tagasi tema ellu.

Then he heard a familiar voice laughing, a sound that brought a piece of the past back into his life.

See oli Kaarel, tema vana koolisõber, kellega ta polnud juba aastaid suhelnud.

It was Kaarel, his old school friend, with whom he hadn't communicated in years.

Kaarel seisis veidi eemal, vaadates ekraani, mis illustreeris kosmose struktuuri.

Kaarel stood a little way off, watching a screen illustrating the structure of space.

Ta naeris millegi üle kellegagi, kes astus edasi.

He was laughing at something with someone who moved forward.

Indrek tundis, kuidas süda hakkas veidi kiiremini lööma.

Indrek felt his heart start to beat a little faster.

Ta tahtis läheneda, aga ka kartis, mida vestlus võiks esile tuua.

He wanted to approach but also feared what the conversation might reveal.

Ikka ja jälle võrdles ta end teistega, mõeldes, kas ta on teistest maha jäänud.

Again and again, he compared himself to others, wondering if he had fallen behind.

“Kaarel!” hüüdis Indrek lõpuks, viies vankuma oma kahtlustele.

“Kaarel!” Indrek finally called, shaking off his doubts.

Kaarel pööras ümber ja tema silmad läksid rõõmsalt suureks.

Kaarel turned around, his eyes lighting up with joy.

“Indrek!

“Indrek!

Ei ole võimalik!” ütles Kaarel ja astus lähemale, kallutades rõõmsalt kätt.

It can't be!” said Kaarel as he stepped closer, offering a cheerful handshake.

Pärast põgusat käepigistust rääkisid nad mägedest ja meredest – mälestused kooliajast, õpetajad, kellega neil olid olnud head suhted.

After a brief handshake, they talked about mountains and seas—memories of school days and teachers they had good relationships with.

Kaarel jutustas oma viimastest reisidest ja karjäärist, mis tundus täis seiklusi ja rahulolu.

Kaarel recounted his recent travels and career, which seemed full of adventures and satisfaction.

Indrek vaatas Kaarlit, vahepeal mure varvas näos, kuid ta püüdis uudishimulik olla.

Indrek looked at Kaarel, occasionally with a concern on his face, yet he tried to remain curious.

Kaarel märkas seda ja rääkis siis ühest eriti raskest ajast.

Kaarel noticed this and then spoke of a particularly difficult time.

Ta rääkis, kuidas ka tema oli vahel kahtlenud ja kartnud, ning kuidas need hetked olid teda just selleks inimeseks kujundanud, kes ta täna oli.

He explained how he, too, had sometimes doubted and feared and how those moments had shaped him into the person he was today.

Kaarel lisas: "Edu, Indrek, tähendab olla rahul sellega, mida teed, mitte võrrelda end teistega."

Kaarel added, "Success, Indrek, means being content with what you do, not comparing yourself to others."

Indrek tundis, kuidas midagi tema sees muutus.

Indrek felt something inside him change.

Ta jätkas vestlust, ent nüüd kergema südamega.

He continued the conversation but with a lighter heart.

Päeva lõpus, kui nad pärast muuseumi lõppu lahkusid, tänas Indrek Kaarlit ja nad lubasid taas ühendust hoida.

At the end of the day, when they left after the museum closed, Indrek thanked Kaarel, and they promised to stay in touch.

Väljas külastas tuul, lehe peal, Indreku nägu, kuid tema sees oli kevadine soojus.

Outside, the wind brushed Indrek's face, but inside, there was a spring warmth.

Ta kõndis mööda tänavaid, mis olid ikka veel talvised ja külmad, kuid tundis, et sees oli midagi sulanud.

He walked through the streets, still wintry and cold, but felt that something had melted inside.

Sõprus oli uuesti alganute lume all võrsunud, ning see soojendas Indreku hinge, viies tema vikerkaare alust uuele teele.

Friendship had budded beneath the newly fallen snow, and it warmed Indrek's soul, leading him to a new path at the end of the rainbow.