Lahemaa rahvuspark oli talvel kui maagiamaailm.

Lahemaa National Park was like a magical world in the winter.

Lumi kattis metsa nagu kohev tekk.

Snow covered the forest like a fluffy blanket.

Marek ja Liisa astusid ettevaatlikult läbi paksu lume.

Marek and Liisa carefully stepped through the thick snow.

"Kus ta küll olla võiks?"

"Where could he be?"

mõtles Marek, vaadates Liisa murelikku nägu.

wondered Marek, looking at Liisa's worried face.

Liisa hoidis tugevalt oma jope taskust kinni, kus oli tema kadunud koera pilt.

Liisa held tightly to her jacket pocket, where there was a picture of her lost dog.

Ta lootis, et Marko, tema ustav koer, leiab tee tagasi.

She hoped that Marko, her faithful dog, would find his way back.

Marek tahtis Liisat aidata, näidates oma usaldusväärsust.

Marek wanted to help Liisa, showing his reliability.

Ta tahtis, et Liisa näeks teda kui kedagi, kelle peale loota.

He wanted Liisa to see him as someone to rely on.

"Tuleb kiiremini tegutseda, enne kui pimedaks läheb," ütles Marek.

"We need to act quickly, before it gets dark," said Marek.

Liisa noogutas, kuigi tema muretsenud nägu oli kaetud ebakindlusega.

Liisa nodded, though her worried face was covered with uncertainty.

Nad liikusid edasi, lumi krudises nende saapaste all.

They moved forward, the snow crunching under their boots.

Ilm oli karm.

The weather was harsh.

Tuul näpistas nende põski ja külm puges jope alla.

The wind pinched their cheeks, and the cold crept under their jackets.

"Liisa, teeme nii," ütles Marek peaaegu karjudes üle tuule.

"Liisa, let's do this," Marek said, almost shouting over the wind.

"Jaguneme.

"Let's split up.

Ma lähen paremale.

I'll go right.

Sina hoia vasakule.

You keep to the left.

Kohtume siin poole tunni pärast."

We'll meet back here in half an hour."

Marek teadis, et see oli riskantne.

Marek knew it was risky.

Aga aeg jooksis ja päike laskus aeglaselt.

But time was running, and the sun was slowly setting.

Liisa nõustus, kuigi tema süda jättis vahele mitu lööki.

Liisa agreed, although her heart skipped several beats.

Nad läksid eraldi teed mööda, mõlemad süda täis lootust ja hirmu.

They went their separate ways, both hearts full of hope and fear.

Korraga kostus läbi metsavaikuse kaugelt koera haukumine.

Suddenly, through the silence of the forest, a distant dog bark was heard.

See oli hääl, mida Liisa tundis.

It was a sound Liisa recognized.

"Marko!"

"Marko!"

hüüdis ta, tundes südames ühtaegu rõõmu ja hirmu.

she shouted, feeling both joy and fear in her heart.

Märkides hõbedaselt sädelevat lund enda ees, tõttasid nad helile lähemale.

Noticing the silver shimmering snow ahead, they hurried closer to the sound.

Seal Marko oligi, jalg kinni jäänud jäässe, kuid elus ja saba rõõmsalt liputades.

There Marko was, his leg stuck in ice, but alive and wagging his tail happily.

"Marek, me leidsimegi ta!"

"Marek, we've found him!"

hüüdis Liisa, pisarad voolamas külmunud põskedel.

shouted Liisa, tears streaming down her frozen cheeks.

Marek naeratas ja aitas tal koera jääst vabastada.

Marek smiled and helped her free the dog from the ice.

Koos naasid nad läbi külma metsa tagasi, rõõmsad ja rahul.

Together, they returned through the cold forest, happy and content.

Nad jõudsid tagasi seiklustest väsinutena, kuid südamed täidetud kergenduse ja tänutundega.

They returned, exhausted from their adventure, but their hearts filled with relief and gratitude.

Marek tundis end usaldusväärsena ja enesekindlana.

Marek felt reliable and confident.

Liisa mõistis, kui tugev ja vapper võib üks inimene olla, kui tuleb käituda armastuse ajendil.

Liisa realized how strong and brave a person can be when driven by love.

Talvine päev oli muutunud õhtuks, kuid nad tundsid end nagu oleks nad just midagi tõeliselt suurt saavutanud.

The winter day had turned to evening, but they felt as if they had truly achieved something great.

Metsa vaikus viibis nende ümber, aga nende sees helises rõõm.

The forest's silence lingered around them, but inside, joy rang out.