
Winter's Promise: A Spring Wedding in Kadrioru Garden
FluentFiction - Estonian
Loading audio...
Winter's Promise: A Spring Wedding in Kadrioru Garden
Sign in for Premium Access
Sign in to access ad-free premium audio for this episode with a FluentFiction Plus subscription.
Kadrioru lilleaed oli talvehommikul mõnevõrra tühine, kuid omamoodi kaunis.
Kadrioru flower garden was somewhat desolate on the winter morning, yet in its own way, beautiful.
Lumevaip kattis teerajad ja paljad oksad joonistasid halli taeva taustal keerukaid mustreid.
A blanket of snow covered the pathways, and bare branches sketched intricate patterns against the gray sky.
Kalev ja Mari kõndisid vaikselt läbi aia, jalad aeg-ajalt lumekrõbiseva all käies.
Kalev and Mari walked quietly through the garden, their feet occasionally crunching under the snow.
Nad olid siin, et arutada oma kevadise pulma planeerimist, kuid talve hallus muutis selle raskeks.
They were here to discuss the planning of their spring wedding, but the winter gloom made it difficult.
"Kuidas sa ette kujutad siinset kevadet?"
"How do you envision the spring here?"
küsis Kalev, pilk murelik ja kaugele suunatud.
asked Kalev, his gaze worried and faraway.
Ta tahtis, et kõik oleks täiuslik.
He wanted everything to be perfect.
Aga kuidas ta sai olla kindel, et see koht õitsengus sama imepärane näeb välja, nagu nad unistasid?
But how could he be sure that this place would look as spectacular in bloom as they dreamed?
Mari naeratas ja haaras Kalevi külmunud käest kinni.
Mari smiled and took hold of Kalev's frozen hand.
"Sa pead usaldama aega," ütles ta rahulikult.
"You have to trust time," she said calmly.
"Kui kevad saabub, muutub kõik.
"When spring comes, everything changes.
Lilled, värvid, elu.
Flowers, colors, life.
Me oleme selle läbi teinud ja see juhtub jälle."
We've been through this, and it will happen again."
Kalev lõpetas, hingas sügavalt sisse.
Kalev paused and took a deep breath.
Ta oli alati olnud see, kes asju ette muretses.
He had always been the one to fret about things in advance.
Aga Mari oskas näha seda, mida tema ei suutnud.
But Mari could see what he could not.
Ta teadis, et aia talvise vaikelu all peitis end tõotatud kevadne kirevus.
She knew that beneath the garden's winter stillness, promised spring vibrancy lay hidden.
Sinises udus ilmus Liis, nende sõber ja kaaslane plaanides.
Through the blue mist, Liis, their friend and companion in planning, appeared.
Ta oli toonud hunniku pilte eelmistest kevadetest aias.
She had brought a stack of photos from previous springs in the garden.
"Vaata, Kalev," ütles Liis rõõmsalt, lehitsedes fotosid.
"Look, Kalev," Liis said cheerfully, flipping through the photos.
"Meil on uskuvat tõendeid.
"We have credible evidence.
Siin on kõik need lilled, kõik need värvid – ja see kõik tuleb tagasi."
Here's all those flowers, all those colors—and it will all come back."
Pildid tõepoolest kinnitasid seda.
The pictures indeed confirmed this.
Värvilised roosid, sädelevad tulbid ja kuldsed nartsissid tantsisid nende silmade ees.
Colorful roses, sparkling tulips, and golden daffodils danced before their eyes.
Kujutlus kevadest kasvas koos Mari karakteristiku ülesehitusega.
The imagination of spring grew along with Mari's optimistic demeanor.
"Ma olen liiga sageli kinni pidanud sellest, mis ei ole veel juhtunud," tunnistas Kalev, lasi lõdvalt lahti enda hirmud.
"I've held on for too long to what hasn't happened yet," Kalev admitted, letting go of his fears.
Ta vaatas Mari ja Liisi ning tüütud muremõtted taandusid tasapisi.
He looked at Mari and Liis, and the nagging worries gradually receded.
"Tänan teid.
"Thank you.
Ma usaldan teid ja aega, mis meil on."
I trust you and the time we have."
Kalev tundis, kuidas tüdimus temast eemalduse ja ta leidis rahu.
Kalev felt the weariness fade away, and he found peace.
Nad võiksid koos toime tulla mis tahes väljakutsetega, mida aeg nende teele heidab.
Together, they could tackle any challenges that time might throw their way.
Mari naeratas ja pani pisut mureliku mehe käe enda soojana püüdvale südamele.
Mari smiled and placed the hand of the slightly anxious man on her heart, which sought warmth.
Lumehelbed hakkasid taas langema, kuid nüüd tundus see pigem kevade lahkumise meeldetuletusena.
Snowflakes began to fall again, but now it seemed more like a reminder that spring was coming soon.
Kadrioru aed, endiselt talviselt unine, hoidis siiski varjatult kevadet enda sees.
The Kadrioru garden, still slumbering in winter, secretly held spring within it.
Kalev ja Mari seisid seal, nende südamed täis kindlust ja lootust.
Kalev and Mari stood there, their hearts filled with confidence and hope.
Koos võivad nad oodata kevade lubadust.
Together, they could await the promise of spring.