Kevad Tartu internaadis algas rahulikult, kuid Mareki jaoks oli kõik uus ja võõras.

Spring in the Tartu boarding school began quietly, but for Marek, everything was new and foreign.

Ta seisis suure hoone ees, mille kõrged aknad vaatasid sõbralikult üle, justkui pakkudes sooja vastuvõttu.

He stood in front of the large building with its tall windows gazing out warmly, as if offering a warm welcome.

Maja oli kaetud ronitaimedega, ja siin-seal õitsevad kirsipuud lubasid uut algust.

The house was covered with climbing plants, and here and there blooming cherry trees promised a new beginning.

Marek tundis end siiski üksildasena, just pärast vanemate lahutust, närilise tundega suures maailmas.

However, Marek felt lonely, just after his parents' divorce, with a gnawing feeling in the big world.

Õpilased kiirustasid mööda, kõik kuidagi sihipärased ja omavahel tuttavad.

Students hurried by, all somehow purposeful and familiar with each other.

Kõik peale tema.

Everyone except him.

Märkamatult sattus Marek Kaareli vaatevälja.

Unnoticed, Marek entered Kaarel's line of sight.

Kaarel oli teada-tuntud kogu internaadis.

Kaarel was well-known throughout the boarding school.

Naljahammas, mis räägiti, kuid Mareki puhul oli ta pigem terava keelega.

A joker, it was said, but for Marek, he was rather sharp-tongued.

"Vaata, uus poiss! Kas sa juba kooli kummitusest kuulnud oled?" hõikas Kaarel.

"Look, the new boy! Have you heard about the school ghost yet?" shouted Kaarel.

Marek tundis end kohe ebamugavalt, kuid sõnalt naeratas punnitatult, teadmata mida oodata.

Marek immediately felt uncomfortable but forced a smile, not knowing what to expect.

Kaarel ei jäänud vastust ootama, pigem lahkus naerdes grupiga, jättes Mareki üksinda.

Kaarel didn't wait for a response, rather left laughing with a group, leaving Marek alone.

Sel ajal märkas Ingrid toimuvat.

At that time, Ingrid noticed what was happening.

Ingrid oli alati olnud internaadi peacemaker, kuulates ära kõik mured, pakkudes rahu.

Ingrid had always been the boarding school's peacemaker, listening to all worries and offering peace.

Tema jaoks oli siiski kõige hirmutavam muutus, kuid ta mõistis, et Marek vajaks veidi tuge.

Change was still the most intimidating for her, but she understood that Marek could use a bit of support.

Ingridi ettepanek küpses peas - korraldada lihavõtete ajal midagi, et uusi sidemeid luua.

Ingrid's proposal formed in her head - to organize something during Easter to build new connections.

Kuigi tal olid eksamid tulemas, tundis ta vastutust poisid kokku viia.

Although she had upcoming exams, she felt a responsibility to bring the boys together.

Planeeritud munajaht oli lihtne idee, kuid see pidi toimima.

The planned egg hunt was a simple idea, but it had to work.

Lihavõtte päev tõi kaasa värsket kevadet, rohelised pungad paisusid ja linnud laulsid rõõmsalt.

Easter day brought fresh spring, green buds swelled, and birds sang happily.

Marek oli saanud Ingridilt kutse, liitus mänguga ja püüdis sulanduda.

Marek received an invitation from Ingrid, joined the game, and tried to blend in.

Keset otsimist, peatus ta ootamatult ja nägi Kaarelit kõrval.

In the midst of the search, he stopped unexpectedly and saw Kaarel beside him.

Mõlemad olid mingisugusel mõtestatud eesmärgita, kummaliselt seistes.

Both stood strangely without a meaningful goal.

"Ma teadsin, et sa oled naljatilk," ütles Marek.

"I knew you were a joker," said Marek.

Kaareli naeratus oli jahe, ent ometi uudishimulik.

Kaarel's smile was cool, yet curious.

"Ma lihtsalt... vahel ei tea, kuidas teisiti reageerida," tunnistas Kaarel ootamatult.

"I just... sometimes don't know how to react otherwise," admitted Kaarel unexpectedly.

See avameelsus muutis olukorda.

This openness changed the situation.

"Mina ka... ma arvan, et me võiksime sõbrad olla," vastas Marek.

"Me too... I think we could be friends," replied Marek.

Aeg suundus edasi ja Ingrid jälgis neid kaugemalt.

Time moved on, and Ingrid watched them from afar.

Munade otsimise mängust sai rääkiva südameni jõudmise teekond.

The egg hunt turned into a journey reaching a speaking heart.

Ingrid mõistis, et mõnikord tasub panna suhted eespool, isegi eksamite survet trotsides.

Ingrid realized that sometimes it is worth prioritizing relationships, even defying the pressure of exams.

Lihavõtte õhtusöök oli nende kolme jaoks eriline.

The Easter dinner was special for the three of them.

Nad istusid ühise laua taga, naeratused peal ja südamet soojendab, justkui uus perekond.

They sat at the same table, smiles on their faces and hearts warmed, as if a new family.

Marek avastas, et uus algus ei peitnudki endas üksiolemist, Kaarel õppis enda tõelist mina tutvustama ja Ingrid mõistis, et muutustega leppimine võib tuua kaasa ootamatult rõõmsat ühtsust.

Marek discovered that a new beginning didn’t entail loneliness, Kaarel learned to introduce his true self, and Ingrid understood that accepting changes can bring unexpectedly joyful unity.

Internaadi elu jätkus, aknad naeratasid jätkuvalt ja iga roos, mis puhkes hoovi, rääkis uuest algusest.

Life in the boarding school continued, the windows kept smiling, and every rose blooming in the yard spoke of a new beginning.