Kevadisel hommikul valgus päikesesoojus üle Maarja talumaja.

On a spring morning, the warmth of the sun spilled over Maarja's farmhouse.

Rohelised karjamaad ulatusid silmapiirini, kaetud äsja tärganud metsalillede ja kasteseks saanud rohulibledega.

Green pastures stretched to the horizon, covered with newly sprouted wildflowers and dew-laden blades of grass.

Maarja, taluperenaine, seisatas hetkeks akna juures.

Maarja, the farm mistress, paused for a moment by the window.

Väljas oli aeg hakata põlde suveksteks põllukultuurideks ette valmistama.

It was time to start preparing the fields for summer crops.

Kevadilm oli tänavu aga ettearvamatu.

However, the spring weather was unpredictable this year.

Viimased nädalaid olid vihmakesed Maarja plaanid segamini löönud.

The recent weeks' rain showers had jumbled Maarja's plans.

Ta muretses, et võib maha magada parima aja külvamiseks.

She worried she might miss the best time for sowing.

Maarja pühkis käed põlle sisse puhtaks ja tõttas õue.

Maarja wiped her hands clean on her apron and hurried outside.

Tal oli vaja põllule jõuda.

She needed to reach the field.

Kõrvalasuvast talust ilmus teele Arvo.

Arvo appeared on the road from the neighboring farm.

Ta viipas Maarjale sõbralikult.

He waved to Maarja in a friendly manner.

Arvo oli endine kooliõpetaja, nüüdseks pensionil.

Arvo was a former schoolteacher, now retired.

Kuid mitte kunagi tegevuseta.

But never inactive.

Ta armastas majandada Maarja kõrval aidsata ning tihti pärandis talle oma tarkusi.

He loved managing and helping out Maarja and often imparted his wisdom to her.

Sel korral kandis tema nõu konkreetseid ettepanekuid.

This time, his advice carried specific proposals.

“Kunagi ei tohi karta proovida midagi uut, Maarja,” ütles Arvo, seistes tema kõrval.

“You should never be afraid to try something new, Maarja,” said Arvo, standing next to her.

Maarja vaatas maha ja mure pilvitas ta nägu.

Maarja looked down, and worry clouded her face.

“Ma tean, Arvo.

“I know, Arvo.

Aga nendel maadel on alati olnud oma viis,” vastas Maarja ettevaatlikult.

But these lands have always had their own way,” Maarja replied cautiously.

Sel hetkel tumenes taevas järsult.

At that moment, the sky darkened abruptly.

Suur pilv paisuma hakanud ja raske vihm vaatas alla neile.

A massive cloud had started to swell, and heavy rain loomed above them.

Arvo ja Maarja vahetasid pilke, mõista andes, et midagi oli kohe juhtumas.

Arvo and Maarja exchanged looks, understanding that something was about to happen.

“Meil tuleb midagi ette võtta, enne kui põllud saab üleujutatud,” ütles Arvo resoluutselt.

“We need to do something before the fields get flooded,” Arvo said resolutely.

Koos jooksid nad reaktiivselt põllu serva.

Together they ran swiftly to the edge of the field.

Maarja lubas Arvo neil oma uute meetoditega abiks olla.

Maarja agreed to let Arvo assist her with his new methods.

Ta kaevas kraave vee juhtimiseks, samal ajal kui Maarja juhtis suunatud kanaleid mööda maapinda.

He dug ditches to direct the water, while Maarja guided the directed channels along the ground.

Vihm piitsutas neid, kuid nad ei lasknud ennast häirida.

The rain whipped them, but they weren't deterred.

Kui lõpuks torm möödas, olid nad mõlemad läbimärjad, kuid põld säästetud.

When the storm finally passed, they were both soaking wet, but the field was saved.

Maarja hingas kergendatult ja pöördus Arvo poole: “Aitäh sulle.

Maarja breathed a sigh of relief and turned to Arvo: “Thank you.

Ilma sinuta oleks kahju olnud tohutu.” Arvo noogutas ja naeratas tagasihoidlikult.

Without you, the damage would have been enormous.” Arvo nodded and smiled humbly.

Maarja vaatas kuivanud päeva valguses üle elu tärkavat põldu.

In the light of the drying day, Maarja looked over the field bursting with life.

Ta mõistis, et traditsioonid on olulised, kuid maailm on muutumises.

She understood that traditions are important, but the world is changing.

Mõnikord tuli õppida uut ja kohaneda.

Sometimes, one must learn new things and adapt.

Maarja ja Arvo kõndisid koos tagasi talumaja poole.

Maarja and Arvo walked back to the farmhouse together.

Mareja tundis, et igasugused muutused võivad viia kohas, kus sa oled rohkem tugev kui kunagi varem.

Maarja felt that any changes could lead to a place where one is stronger than ever before.

Tal oli hea meel, et ta ei olnud üksi, vaid leidis usaldusväärse sõbra, kes teda juhib.

She was glad she wasn't alone but had found a reliable friend to guide her.

Saagil võiks olla sel suvel paremad väljavaated, kui ta lootagi julges.

The harvest could have better prospects this summer than she dared to hope.